Kiire ülevaade

Nagu mõned teist teavad postitame me Desiree mõtteid, ütlusi, joonistusi tema blogilehel http://desireeknows.wordpress.com/   Olete teretulnud seda lehekülge külastama. Meie jätkame oma tööd postitustega.

Ilmad on olnud palavad mõningate üksikute jahedate/vihmaste ilmadega nagu täna (sellepärast ma blogingi praegu:). Postitan parem siia mõned pildid möödunud nädalatest.

Tükk Quebeci tänavast. Paljajalu (pikk jutt) järjekordsel pildistamisretkel.

Päike vahtralehtede vahelt vaadatuna.



Jälle üks park, taustal Quebec City kesklinn/vanalinn.



Vanalinna peal pikutamas. Taustal St.Lawrence´i jõgi.

 

Vanalinna äär, St. Lawrence´i jõe kallas.

Läänetuuled ehk tervitused Kanadast

Mul on hea meel olla siin tagasi ja tervitada teid teiselt poolt maakera. Seekord siis lääne poolt, esimest korda. Elu teeb huvitavaid käike. Ja kui nüüd päris täpne olla, siis tegelikult teen ma ise neid huvitavaid käike.

Seekord maandumine Põhja-Ameerika mandril, täpsemalt Kanadas. Esimene maandumine oli Montrealis, milleks olin hästi ette valmistunud igasuguste dokumentide ja kirjadega juhuks, kui immigratsiooni punktis liiga palju küsimusi esitama hakatakse. Pääsesin väga lihtsalt. Nägus kiilakas piiripunkti ametnik küsis vaid alla kümne küsimuse minu reisieesmärgi kohta, kes on mu boyfriend ja kes on lapse isa, pluss tahtis näha vaid ühte kirja/dokumenti. Edasi suundusime lennujaama 0 korrusele, kust väljusid kohalikud lennud. Kell oli 20, õues oli pime, tormas ja vihm peksis vastu aknaklaasi. Muidu on see vahva, aga kui ma taipasin, et siselendudel opereerivad väiksed ~20 kohalised lennukid, siis tekkis väike imelik värin mu sees. Aga tõelisele armastusele ei saa vastu üksi valem - tund aega hiljem jooksime pimedas ja vihmas 25 sammu lennukini, sisenesime, leidsime oma kohad, kinnitasime turvavööd ja olime valmis. Tulgu, mis tuleb. Ja tuli suur tivoli. Kuna ma olin eelmisest kahest lennust, üks üle Atlandi, kurnatud, suutsin ma isegi 20 minutit magada. Ärkasin, sest tundsin järsku nagu oleksin mootorrattaga üle suure künka sõitnud. Ma ei puudutanud istetki, tõeline tivoli. Naised kiljusid, mu 6 aastane tütar ja mehed naersid, ja oh seda rõõmu, kui me Quebecis õnnelikult maandusime.

Quebec City

Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Quebec_City

Quebec City asub Quebec provintsis. See on ainuke provints Kanadas, mille ametlik keel on prantsuse keel. Suurim linn on Montreal, millele järgneb kohe Quebec City (765000+ inimest). Kanadas on palju järvestikke, jõestikke ja Quebec City asub Saint Lawrence'i jõe ääres, mille üks ots ulatub Minnesotasse Ameerikas, ühendab Kanada suurjärvestiku ja suubub läbi Kanada Atlandi ookeani. Quebec City Teevad ilusaks ümbritsevad mäed, jõgi, suured sillad, vanalinn suure "künka" otsas, prantsuse keel, naeratavad inimesed ja päike.

Eelmisel nädalavahetusel võtsime ette väikse väljasõidu põhja poole. Hakkasime lihtsalt sõitma, highway oli päris umbes, seisime rohkem kui liikusime. Hiljem selgus, et eespool oli mingi liiklusavarii toimunud. Mida mu silm mägedest üles-alla sõidu ajal märkas olid ilusad majad ja väiksed juustu- ja piimatööstused. Natuke kopsurohtu ka. Ja kui veel vahepeal suurt jõge näha oli, siis võis hing täitsa kinni jääda. Peatusime kohas nimega Tadoussac. See on küla, mis upub turistidest suvekuudel ja ülejäänud ajal on see vaikne jõeäärne paik. Muide, siia on vaid üks tee - ühel hetkel saab sõidutee otsa, ning autod sõidavad otse praami, mis viib üle jõe umbes 10 minutit ning kust siis kõik autod jälle maapinda puudutavad. Väga huvitav, lõbus ja ennenägematu tee. Istusime ühte mõnusasse restorani, sõime mereande salatiga, nautisime päikest ja taipasime ühel hetkel, et selle aja peale, mis võttis meil Tadoussaci jõudmine, oleksime jõudnud sõita läbi Eesti.

Hetkel kõik, tervitused siitpoolt.

Tempel mällu. Igaveseks.

Ärkasin täna kell 6.18 varahommikul telefoni tulnud sõnumi helina peale. Äratus oleks olnud ~10 minutit hiljem nii või naa. Kuulen kõrval asuvast templihoovist tulevat muusikat läbi meie toa avatud akende; väljas on mõnusalt hämar, mis iga hetkega jääb rohkem jalgu võimust võtvale valgusele. Lähen poolunisena akna peale kõõluma, kui nii võib väljendada, ja vaatan tegevust templi ümbruses. Munk pühib templi treppi, mõlemas käes on luud ja mõlemad käed töötavad korraga. Templi ees on kümmekond hõbedases eas kohalikku, enamasti naised, kes treeneri eeskujul teevad tai-chi taolisi liigutusi vaimu ergutava rahuliku muusika saatel, mis kostub justkui üle terve linna. Mägede piirjooned linna taga on minu mällu juba sööbinud - panen silmad kinni, kuid näen neid mägesid üsna tõetruult ikkagi. Arvan, et igavesti.

Varahommik on ilus. Salvestan selle tunde, lõhna, pildi, helid mällu ja mõistan, et pean sellega hüvasti jätma. Linnal on kergelt punakas-kollakas kuma, tunnetan ärkamist - linna ärkamist, uue päeva ärkamist, uue eluperioodi ärkamist. Kuigi mulle eriti meeldivad algused, olen seisukohal, et nautides kogu perioodi protsessi sealhulgas orgudes hulkumisi ja lõppe, teeb kokkuvõttes terviku võimsamaks.

Täna on viimane terve päev Chiang Mais. Plaan on nautida basseini, päikest ja hiljem teha tiir kohalike lemmikturul Warorotil, et leida mingisuguseid kuivatatud kalmaarid vmt. Tellimustöö :) Ah, ja mõned maitseained ka! Kes veel midagi kerge massiga ja väiksemõõdulist tükikest Aasiat soovib, siis palun andke teada järgmise 9 tunni jooksul.

Kultuur naeratuste taga

Mõnusalt nostalgiliselt mõjub ühes Chiang Mai tänavakohvikus Nescafe lahustuv kohv selles pruunis valgete täppidega tassis tumesinisel suurel alustaldrikul. Lusikas suhkru segamiseks on alumiiniumist. Meie laual on veel ka kaks koha peal küpsetatud banaanimuffinit ja pudel vett. Kõik kokku 55 bahti ~ 22 eek ~ 1.40 eur.

Jalutuskäigud linna peal annavad aimu, et peagi on tulemas suured pidustused. Tõsi ta on. 5ndal detsembril on Kuninga sünnipäev ning ettevalmistused selleks algasid juba mitu päeva tagasi. Eile pimedas õhtus jalutades käisid juba siin-seal platsil sünnipäevapeo avamise eelpidustused. Mõnevõrra ärevaks teeb mind teadmatus, mis täpselt toimub 5ndal detsembril Bangkokis. Reisibüroo töötajad ja teised kohalikest tuttavad on hoiatanud suurte ummikute eest, mis 5.-6. detsembril Tai Kuningriigi pealinnas olla võivad ning seda sõltumata kellaajast. Tähendab, et bussijaamast lennujaama sõit võib halvimal korral ka aega võtta 2 tundi, kui mitte rohkem. Igatahes valisime Bangkoki sõiduks rongi, kusjuures meile rõhutati, et oleme tõelised õnneseened, kuna saime VIIMASE pileti. Rongid on üldjuhul ummikutest sõltumatud ja ehk jõuame ka õigeks ajaks lennujaama.

Eile läks siis Rob meie majast ära. Kõigepealt tagasi koju USA-sse paariks kuuks ning siis tagasi Aasiasse (Malaysia) tööle. Tema töö on olnud koolitada õpetajaid, kes siin inglise keelt õpetavad. Rotem ja Pele lahkuvad Taist paari päeva pärast. Siis meie. Ja eile ütles Andy, et hakkab igatsema meie aega. Meie naljakaid jutuajamisi, ja mõttekaaslast. Ja mina ka. Tean, et hakkan neid päevi siin väga igatsema, mis teeb siin hetkel kõik ka palju rohkem nauditavamaks. Võtame kõik hea, mis siin on!

Mida kauem Tais olla, seda keerulisemaks läheb kõik viisaküsimust puudutav. Ühel sõbral hakkab varsti kolmas aasta siin minema ja variante siiajäämiseks jääb aina napimaks. Hetkel on tal 2 varianti - education visa, mis eeldab, et ta peab võtma mõne kursuse või minema kooli, ja seega ka elama siin Chiang Mai linnas smoke seasoni ajal (mida ta kindlasti ei taha).

Või ajama asju teistpidi. Näiteks on Taile iseloomulikult võimalus paberitel luua ettevõtte, mida farang ehk lääneinimene omab 49%, tai inimene siis 51%. Kunagi ei saa see protsent olla vastupidine. Paberil peavad olema märgitud ka kuus alluvat nimede ja elukohtadega (ja alluvad peavad olema Tai kodanikud) ning nende allkirjad, et nad töötavad selles ettevõttes. Sellega saaks minu sõber business visa ja võiks siia jääda väga kauaks. Tegelikkuses tehakse sellele lepingule koheselt ka antileping, mis ütleb, et mu sõber ei pea nendele Tai inimestele (kes teise lepingu järgi on justkui alluvad) maksma ühtegi bahti. Kõige sellega aitab hakkama saada advokaat, kellega on ka juba info mõttes räägitud. Ja see on elu ja igapäev siin Tais, täiesti tavaline.

Rääkisin eelmine nädal ühe sõbraga Coloradost, kellega kunagi Tais tuttavaks saime. Ütlesin pärast pikka vestlust Tai kultuuri ja elu teemal, et Tai on üks vastandite maa, kus kõik kooseksisteerib perfektselt.

Detailne näide kohalikega koostöötamisest. Mu tuttav, riiete disainer USA-st, tuli siia kleite tegema. Kohalikest õmblejad õmblesid nööbid ette kõik tagurpidi. Siin varem käinuna ja elanuna, teadis disainer, et kohalikele ei tohi sa kunagi välja näidata pahameelt või pettumust (täpselt nii käituvad ka kohalikud turistide ja valgete kohalikega - naeratavad ju alati, mis siis, et turistide nõudmine või käitumine kohalikule vägagi vastumeelt on!). Seega palus disainer mitu korda vabandust ja kiitis tehtud töö eest, aga pidi ka seletama, et nööbid tuleb siiski teistpidi ette õmmelda. Kõik oli arusaadav. Nööbid võeti eest ja õmmeldi uuesti - jälle tagurpidi! Miks nii, ei oska täpselt seletada. Kas nad väljendasid solvumist või tegid nad siiski nii nagu nende mõttes õigem on.

Teine lähedane sõber on hädas oma kohalikest sõpradega, kes tulevad väga tihti tema käest nõu küsima erinevatel teemadel. Mu sõber räägib ja põhjendab ära, miks on üks otsus parem teisest. Kohalik on nõus ja lubab teha nii nagu soovitati. Järgmine päev saab mu sõber kõne, kus see sama kohalik põhimõtteliselt nutab teisel pool telefonitoru, sest oli teinud täpselt risti vastupidiselt sellele, mida talle soovitatud oli! Ja tõdeb, et jah, soovitajal oli ikka õigus.

Või näiteks maja ehitamisega. Töömees tahab tööraha ette saada. Okei, maksad raha. Järgmine hetk lähed vaatad, kuidas su maja ehitus edeneb ja avastad, et mingi nurgatükk on katki või halvasti kokku pandud vmt. Et seda uuesti ja korralikult teha, küsib töömees uuesti tööraha!

Mida kauem siin elada, seda rohkem näed, mis toimub tegelikult pinna all ja kui vastupidiselt kohalike mõttemaailm töötab võrreldes läänelikule. See ajab lõpuks hulluks iga farangi, kes ei suuda samastuda siinse mõtteviisiga. Ja lõpuks mõistad ka paremini, mida tähendab ütlus: "Thailand - the land of smiles" (Tai - naeratuste maa). Pole vaja püüda kohalike mõista, tuleb osata väärikalt vastu naeratada!

Aga lõpetuseks ütlen, et Tai on üks ilusamaid, mugavamaid ja turvalisemaid paiku maailmas, kus veeta puhkus või võtta aeg maha mõneks lühiperioodiks. Olen selles veendunud.

SunDay, FunDay, PoolDay

Kas pole mitte kummaline, et kohe, kui otsus lahkumiseks tehtud ning lennupiletid taskus, on palju kergem nautida praegust hetke. Olemegi viimased paar päeva väga rahulikult kõike võtnud ja näinud siinset igapäevaelu hoopis teise pilguga.

Lugesin uudiseid ja kuulsin tuttavatelt lugusid lumme uppumisest ja minu jaoks põnevatest sekeldustest, kuidas oma autosid lumehangedest üles ei leita.

Kujutan ette, kui ilus on see kõik - paks kohev krudisev lumi, korralik pakane, särav päike ja helesinine taevas. Igatahes pani see uudis meid tänast pühapäeva ja basseinipäeva veel rohkem nautima - väärtustama hetke.

Enne, kui päevitama jõudsime, kohtusime jälle juhuslikult (satume kokku väga tihti!) Jacki ja Aye-ga, lõunatasime siis koos. Jack ja Aye on abielupaar, kes pärit USA-st, juured Aasias. Neil on ka 8-aastane tütar Emma. Nad on selline hästi tore reisiv perekond (nende blogi GotPassport), vaba olekuga, intelligentsed, sõbralikud, avatud. Praegusel eluperioodil omandavad nad siis elamiskogemust Tais. Mulle meeldis nende peretraditsiooni juures see lugu, et igal Emma sünnipäeval viivad nad sünnipäevalapse uude kohta maamunal. Ühel sünnal Disneyland, teisel Hispaania, Itaalia või London, siis road trip Suurde Kanjonisse jne. See idee tekkis neil sellest, et Emma sündis ootamatult ühel nende kevadise reisi ajal, mil nad olid kodust kaugel.

Põhiliselt tegelevad nad vabatahtlikena, nii ka siin Chiang Mais - mistõttu me ka Free Bird Cafe-s esimest korda kokku saime.

Hea vaba suhtlus viib alati lõputule huumorile nagu meil täna lõunalauas juhtus. Ühel hetkel rääkisime emade teemal. Jack rääkis, et tema emal on siiani süümekad, et ta last paremini ei kasvatanud ja piisvalt proteiini sisse ei söötnud. Põhjus selles, et Jack on isast mõni sentimeeter lühem ja ema tunneb ennast selles süüdi. (Jack on umbes 41-aastane:) Kusjuures minu meelest on Jackil kasvu täitsa kobedalt. Naljakas lugu minu meelest!

Pärast seda, kui Desiree meile kõigile vahvlit käis 20 bahti eest ostmas ja toomas ning see kõik sõbralikult ära jagatud sai, suundusime kõrvalhoonesse (Orchid hotel) päevitama. Basseini ääres on alati tore, mina sain päevitada ja muusikat kuulata sellel ajal, kui Desireele ujumist õpetati. Ja kuna hetkel kodumaal on mõnus pakane, siis tundus tänane päev siin kuumuses lihtsalt suurepärane.

Oskus olla tänulik ja nautida seda, mis sul on, tundub tänase päeva lause olevat.